Kas sa arvad, et paarisuhtes olete ainult sina ja su partner?

Kas paarisuhtes oleme tõesti ainult kahekesi?

Kui astume paarisuhtesse, võib tunduda, et suhtes on kaks inimest – mina ja minu partner.

Tegelikult ei tule kumbki meist suhtesse täiesti üksi. Meiega tulevad kaasa meie vanemad, vanavanemad, lapsepõlvekogemused, esimesed armastused, peres kujunenud arusaamad ja suhtemustrid. Paarisuhtesse tulevad kaasa ka lood, mida meile on räägitud, ja need lood, millest pole kunagi räägitud.

Kõik need võivad mõjutada meie suhteid, valikuid, ootusi ja käitumist paarisuhtes.

Ettekujutus partnerist ja suhtest

Meie ettekujutus sellest, milline üks hea suhe peaks olema, kujuneb juba ammu enne paarisuhte algust. Enne veel, kui partnerini jõuame, oleme endas loonud alateadliku pildi sellest, milline võiks olla meie partner ja milline peaks olema üks hea suhe.

Õppida saab eeskuju järgi. Võib püüda teha täpselt vastupidi – kuid eeskuju tuleb ikka sealt, kust me isegi.

Võib-olla kasvasid peres, kus üks vanematest kandis peaaegu kogu vastutust. Võib-olla nägid, et lähedust väljendati hoolitsemise ja tegutsemise kaudu, aga tunnetest eriti ei räägitud.

Võib-olla oli sinu lapsepõlvekodus oluline iseseisvus ja hakkamasaamine. Abi küsimine või teisele toetumine ei olnud loomulik.

Need kogemused kujundavad meie arusaama sellest, kuidas suhtes ollakse, mida partnerilt oodatakse ja mida ise suhtesse kaasa antakse.

Sageli ei teadvusta me, et mõned meie ootused ja reaktsioonid võivad olla seotud hoopis varasemate kogemustega.

Mingil hetkel hakkame ootama, et meie ettekujutus partnerist ja suhtest täituks. Aga partner ei ole meie ettekujutus. Ta on oma kogemuste, ootuste ja lugudega inimene. Kui tegelikkus meie ootustele ei vasta, võivadki alguse saada probleemid.

Mustrid korduvad

Kas oled märganud, et kuigi vahetad partnereid, tekivad suhetes ikka sarnased olukorrad?

Mingi aja pärast jõuad jälle tõdemuseni, et pead kõige eest vastutama või tunned, et sind ei märgata ega mõisteta.

Süvenedes võib-olla taipad, et oma suhtedünaamikat oled oma peresüsteemis juba näinud. Nüansid on erinevad, aga abitu mees ja ülefunktsioneeriv naine – see suhe on kuskil juba olnud.

Mees kaob pildilt ja naine jääb lastega üksi. Hmm… vanavanaema jäi ka üksi, sest tema mees jäi sõtta.

Olgu mistahes muster, see kordub seni, kuni seda pole läbitöötatud.

Partnerivalik ei ole kunagi juhuslik

Armununa oleme justkui silmad kinni. Me ei pruugi märgata kõike seda, millega töö alles algab.

Süsteemsest vaatenurgast võib partneri valik olla seotud ka meie suguvõsasüsteemide varasemate lugude ja lahendamata teemadega. Alateadlikult valime partneri, kelle kaudu tulevad nähtavale meie endi või meie suguvõsaga seotud valukohad.

Sellest vaatenurgast võivad kaks suguvõsasüsteemi justkui kohtuda selleks, et nende seni teadvustamata lood ja mustrid saaksid nähtavaks tulla, tunnistatud ja tasakaalustatud.

Mida mina suhtesse kaasa toon?

Võib-olla ongi kasulikum küsida mitte ainult seda, milline peaks olema minu partner, vaid ka seda, mida mina ise suhtesse kaasa toon.

Mida ma ootan? Kuidas ma lähedust väljendan? Mida on mul lihtne anda ja mida keeruline vastu võtta? Millised varasemad kogemused mõjutavad minu tänaseid valikuid? Millise partneriga tahan koos elada, kellega seksida, kellega lapsi saada? Kellelt ma olen valmis võtma ja kellele andma? Need on küsimused, mida tasub endalt küsida sõltumata sellest, kas oled praegu suhtes või mitte.

Partnerid on vastastikku teineteise teenistuses. Muidu me ei taipa end käsile võtta, oma valu läbitöötada, oma aegunud mustritesse süveneda.

Kõige tähtsam küsimus endale: mis see minus juba on, mille partner minus esile toob? Kui kaua ta peab seda veel tegema, et ma vaataks ja näeks?

Partner võtab õhtul õlle ja naine tunneb ärevust. Kui naine vaid suudaks selja taha vaadata ja töötada endas läbi see hirm, mis oli lapsena, kui isa jõi… See hirm on naise sees palju vanem kui partner.

Konstellatsioonitöös saab selliseid seoseid uurida ruumilise paiknemise ja inimestevaheliste suhete kaudu. Figuurid aitavad kujutada suhteid ning vaadelda, millised positsioonid ja kaugused inimeste vahel tekivad.

See ei anna valmis vastuseid ega tähenda, et kõike peaks selgitama päritolupere kaudu. Küll aga pakub see ühe võimaluse vaadata tuttavaid olukordi teise nurga alt.