Sisemine valgus on metafoor Sinu tõelisele olemusele, mis väljendab Sinu potentsiaali, rahu, tarkust ja autentsust.

Sisemine valgus ühendab Su olemuse kõige sügavamate osadega ja toob esile Sinu loomuliku loovuse, kaastunde, rõõmu ja rahulolu.

See on Su tuum, mis on vaba hirmudest, piiravatest uskumustest ja välistest ootustest.

Sisemise valguse leidmine ja sellele ligipääsemine on tihti enesearengu ja vaimse töö sügavaim eesmärk – see on teekond, mis aitab Sul jõuda oma tõelise olemuseni ja kogeda elus suuremat sügavust ja tähendust.

Me elame ajastul, kus inimestel on väga palju infot, kuid vähe vaikust. See väsitab närvisüsteemi. On vaja teadlikku rahunemist.

Paljud inimesed tunnevad täna ärevust, hajevil olekut või sisemist tühjust ning teraapiasse jõutakse tihti väga eluliste muredega – suhted, tervis, rahateemad, lein, unetus, aga ka küsimustega iseenda kohta: Miks olen jõudnud oma eluga sellesse  punkti? Kas olen oma valikutega enda või teise elu ära rikkunud? Tuntakse süüd, häbi, hingevalu, rõõmutust, apaatsust vm raskeid tundeid. Võib-olla tundub, et elu on ebaõiglane, kannatused ei lõpe, ei ole kohta siin maailmas. Appi tuleb teraapia.

„Teraapiasse tulles inimene saab aru, et midagi on valesti, aga ei oska alati täpselt öelda, mis see on. Justkui oleks pime – valgus ei paista. Selle valguse uuesti nägema hakkamine ongi minu töö tuum,“ ütleb inimeste ja nende energiamaailma uurija, konstellöör Pille Sõrmus.

Jätkub intervjuu Pillega.

Mis on sisemine valgus ja miks seda on vaja saavutada?

Sisemine valgus on metafoor, mis tuli mulle, kui olin juba mõnda aega terapeudina töötanud. Võib ka lihtsalt öelda, et see on terviklikkuse kogemus iseendas, mis toob esile loomingulisuse, rahu, rõõmu ja aitab mõista tõde. See on vaba olemine hirmudest, piiravatest uskumustest ja välistest ootustest. Kogetakse „seda õiget tunnet“.

Väga lihtsalt öeldes: kui oleme endaga kooskõlas, siis meil on hea tunne ja seda peegeldab ka meie elu: tegemised sujuvad, inimene tunneb, et ta haldab ennast, märkab õnnelikke juhuseid jne. Valdav seisund on rahu ja selgus. Mitte et ta ei kohtaks midagi, mis ei morjendaks, häiriks, vaid inimene ei kao sellesse ära. Ollakse oma elus kohal. Kui kogeme ebameeldivat tunnet, siis oleme enda olemusest eemale liikunud, kontakt oma vajadusega kaob, tekib kiirustamine, tabab ebaõnn, asjad ununevad, mõlgitakse auto, komistatakse trepil, unustatakse isegi hingamine.

Sisemine valgus ei ole vaimne ärapööramine, pinnapealne positiivsus, ebameldiva eitamine. See on julgus vaadata ka pimedusse. Kui midagi endas eitame, siis see on võimalik vaid mõnda aega. See, mille aknast välja viskame, tuleb tagauksest maskeerituna uuesti sisse ja me ei tunne teda enam ära. Vanaema peidetud hirmust on saanud lapselapse ärevus, ema läbielamata leinast on saanud apaatsus, isa eitatud kurbusest äkkviha, mahasurutud vihast passiiv-agressiivne elukaaslane, ilustatud passiiv-agressivsusest lapse depressioon ja elust lahkumise soov. Kõik on sassis.

Elu ei jäta rahule enne, kui ollakse valmis nägema. Tervenemine algab selle tunnistamisest, mis on. Tunnistada saab seda, mida ollakse nõus märkama.

Mille järgi otsustada, milline enesearengu viis valida?

Igaüks peab oma tee leidma – kui hakatakse liikuma, siis tee tekib ise jalge alla. Mina terapeudina vaid saadan, hoian, peegeldan. Varasemalt võis olla nii, et inimene vajas vahendajat ja pühakoda, et jumalaga suhelda. Enam see nii ei ole – tänapäeva inimese ülesanne on jumal endast üles leida. Jumal selles tähenduses, et inimene ise ongi oma elu looja, taevas ja põrgu ei ole kuskil mujal, kui inimese enda sees. Ma näitan seda, peegeldan ja pakun turvalist ruumi.

Ma praktiseerin meditatsioone ja erinevaid kohalolupraktikaid. Kui ei ole kohal, siis ei ole ju kedagi „kodus“, isegi kui see valgus peaks kuskilt saabuma. Igasugune kontakt endaga, teistega, maailmaga algab vaikusest. Meditatsioon aitab seda vaikust luua. Ma õpetan meditatsiooni lihtsalt. See ei ole midagi, milleks on vaja tunde valmistuda, olla väljavalitu või saavutada mingi „eriline“ seisund. Kohalolu on hetkes.

Juhendan ka OSHO aktiivseid meditatsioone®, mis on mõeldud just tänapäeva ülestimuleeritud inimesele, korrastades energiat, vabastades blokeeringuid ning taastades keha isetervenemisvõimet.

Kui midagi on väljas, siis see on alati ka sees. Ja see, mis on sees, see loob välist. Kui ei ole sellest teadlik, siis elu, head ja halvad asjad justkui juhtuvad. Konstellatsioonides saab nähtavaks see, millega oleme alateadlikult seotud: lapsepõlve sündmused, esivanemate valud, eelmiste kehastuste traagika. Paljut me enam ei mäleta, aga keha ja alateadvus mäletavad. Läbielamata kogemused elavad meie sees ja hakkavad ühel hetkel endast märku andma – haigussümptomi, ebaterve suhte, majandusliku raskuse või mingi sisemise seisundina. Tegelikult oleme seotud ka kõigi õnnestumiste ja ressurssidega, aga kui nendega on ühendus olemas, siis teraapiasse neid uurima ei tulda.

Kas osaleda individuaalselt või grupis?

Osad ei julge gruppi tulla, sest äkki on seal tuttavaid või ei taheta oma väga isiklikke teemasid teistega jagada. Üks inimlapse suurimaid valusid on tunne, et teda pole nähtud. Grupi liikmed on selle haavatavuse, õrnuse, armastuse ja kõige, mis ilmsiks tuleb, tunnistajad. Grupis lõpuks nähakse ja see on tervendav. Kellegi tervenemise protsessis saatjaks olemine puudutab hinge, kohtutakse iseenda hingega. Oleme inimestena seotud ja kollektiivses alateadvuses jagame rohkem, kui arvata oskame. Julgustan valima vastavalt sisetundele. Töötada saab edukalt mõlemal viisil.

Kui kaua läheb sisemise valguse saavutamiseks?

Valgustatuks saavad praegu veel vähesed. Kui inimene on valgustunud, siis pole tal enam vaja siin kauem olla. Enda tundmaõppimine ja tervendamine on tee valgustumiseni – see ei ole sprint, vaid elu ise.

Mõni klient on küsinud: „Miks see eneseareng peab nii raske olema?“ Ma küsin vastu: „Kas tahaksid tagasi minna?“ Seni pole keegi tahtnud. Sest valguses on kergem olla. Tähtis ei ole see, mitu tundi päevas mediteerid või mitmel enesearengu retriidil osaled. Tähtis on see, mis toimub nende vahepeal – kas märkad enda mõtteid, tundeid, kehalisi aistinguid, impulsse ja oma rolli selles, mis su elus toimub. Kas su mõtted on hinnanguvabad, kas lubad endal oma tundeid tunda, delegeerimata neid teistele, kas oled autentne. Sinu elus toimuv ise näitab, milliste energiaväljadega sa päriselt ühenduses oled. Pole vaja olla  perfektne, vaid elav, hingav, kohal iseenda elus ja südames.

Minu artikkel on avaldatud Õhtulehe Naistelehes Kõik on sassis? Siin on professionaalne abi tänapäeva ülistimuleeritud inimesele