Ellujääja süü – nähtamatu koorem, mis vajab märkamist

On selliseid hetki, mil elu teeb valusa valiku. Üks jääb, teine kaob. Mõni pääseb õnnetusest, teine mitte. Keegi terveneb, aga kõrval sama haigusega inimene lahkub. Ühel “veab”, teisel mitte. Ellujäänu sees hakkab elama kummaline vari – süütunne.

„Miks just mina?“, “Miks mina sain teise võimaluse?“, „Kas ma oleksin saanud midagi rohkem teha?“, „Kas mul on õigus tunda rõõmu ja elada täisväärtuslikku elu?“, „Kas see, et mina jäin ellu, tähendab, et keegi teine pidi surema?“ Need küsimused võivad tulla uuesti ja uuesti või püsida foonil, muutes rõõmustamise raskeks. Tunde taga on sisemine konflikt: ellujäämine toob küll kergendust, kuid samal ajal ka süütunnet, justkui poleks ellujäämine õiglane. 

Alati ei ole tegemist elu ja surma küsimusega. Vahel lihtsalt läheb endal kõvasti paremini kui teistel või pääsed napilt mingist olukorrast, millega teised peavad rinda pistma. 

Isegi kui väliselt on kõik hästi, võib sisimas olla ebamäärane tunne, et elu ei kuulu päriselt nautimiseks. Mõni inimene hakkab end alateadlikult karistama: ei luba endale edu, loobub headest pakkumistest, surub maha rõõmu, hoiab end tagasi, satub õnnetustesse. Paljud, kes on ellu jäänud, tunnevad, et nad ei tohi olla õnnelikud, et nad ei ole seda väärt. Ja ometi just seda on elu neile kinkinud.

Ellujääja süü on psühholoogiline seisund, mida kogevad inimesed, kes on jäänud ellu olukorras, kus teine või teised kaotasid elu või said kannatada. See tunne võib ilmneda pärast õnnetusi, haigusi, looduskatastroofe, sõjalisi konflikte või isegi väiksemates igapäevaolukordades – näiteks kui keegi tunneb end süüdi, et tema elu on läinud hästi, samal ajal, kui lähedane võitleb raskustega, kannatab, kaotab. Tavaliselt ei ole see süütunne teadvustatud ja eriti ei ole see teadvustatud siis, kui inimene ei seosta sellega midagi oma elust.

Ellujääja süü on kui nähtamatu vari, mis ei lase elada

Mul käis klient, kes ei saanud aru, miks ta ei suuda enda ja pere majanduslikku olukorda paremale järjele viia. Raha justkui tuli, aga leidis ruttu võimaluse ka minna. Hiljem oli süütunne ja etteheited endale, et jälle ei suutnud. Vaatasime tema olukorda konstellatsioonis, kus tuli nähtavale kliendi vaimupuudega sündinud vend, kes oma tervise tõttu ei saanud oma majandusliku olukorra eest ise üldse hoolitseda. Siis klient nägi oma piirangut. Ta ei saanud lubada endale palju rohkem kui vend. Klient kandis alateadlikku süütunnet, et tema saab teenida, hästi elada, aga vend mitte. Leppimine venna ja enda saatusega, avas sisemised ressursid kergemaks majandamiseks.

Miks rõõmustamine tundub keelatud?

Toon näite enda elust. Küüditamisest said osa väga palju Eesti perekonnad. Varem ma tundsin ebamugavust, kui küüditamisest räägiti. Mida rohkem räägiti, seda vähem justkui oli mul õigust midagi öelda või tunda. Minu esivanemaid ei küüditatud. Kandsin alateadlikult esivanemate süüd, et minu pere sai jääda koju, kui teised pidid oma kodud jätma. Siis taipasin ka midagi, mida ma ei olnud küsinud – rõõmustamine oli olnud keelatud. Lapsena ma ei saanud aru, miks rõõmu kohal oli justkui tume vari, miks rõõm ruttu maha tõmmati ja eriti ei tohtinud rõõmu välja näidata. Sain lõpuks aru, kui võimatuks muutus enda üle rõõmustamine minu esivanematel, kes “pääsesid”, kui paljud naabrid ühel ööl lihtsalt ära viidi.

Kas elu on kingitus või koorem? Ellujääja süü mõistmise lugu

Tuli klient, kes kandis seletamatut süütunnet. Ta oli püüdnud seda vaigistada toiduga, alkoholiga, tööga… Mida rohkem vaigistas, seda tugevamaks süütunne kasvas. Konstellatsioonis tuli nähtavale süütunde seos vanema õega, kes oli lapsena surma saanud – enne veel, kui klient sündis. Kui õde õnnetult hukkus, soovitati emale murest üle saamiseks ruttu uus laps saada. Minu klient sai endale elu “tänu” sellele, et tema õde suri. Õed-vennad on alati seotud, isegi kui nad üksteisest midagi ei tea. Alateadlik süütunne elu pärast oli märk minu kliendi ja tema õe sidemest. Kui klient oli seda näinud, sai ta oma õde igatseda ja leinata, anda temale tema elu ja surma ning võtta endale elamiseks enda elu, tundmata selle pärast süüd.

Kui ellujäämine tundub liiga raske

Mul käis klient enesetapumõtetega. Ta oli juba üle keskea, elanud rõõmutult, pere loomisest endalegi ebamäärastel põhjustel hoidunud. Ta oli oma vanemate ainus laps. Aga konstellatsioonis hakkas lahti rulluma lugu, kus lisaks temale oli tal veel kaheksa sündimata õde-venda – kõik abordid. Klient oli alateadlikult ühenduses kõigi oma õdede-vendadega, kes ei saanud sündida. Alateadlik süütunne, et mina elan, aga nemad ei saanud isegi sündida, rusus teda ja tegi elusolemise liiga raskeks.

Ellujääja süü – kui rõõm seguneb valuga

Tuleb meelde klient, kes tuli konstellatsiooni, sest tema eelteismelise poja enesehinnang oli madal, ta tundis end sageli süüdi ja ärevana teistega toimuva pärast (näiteks venna paha tuju või isa autorehvi lõhkemine) ja ta väljendas tihti, et teda ei armastata ning oli võimatu teda vastupidises veenda. Ema oli väga mures ja lootis konstellatsioonis näha, mis poega tegelikult vaevab. 

Töös nägime, kuidas kliendi esindaja murdus põrandale ja hakkas südantlõhestavalt nutma. Kliendi isa oli surnud samal nädalal, kui sündis kliendi poeg. Naise ellu saabusid väga lähedase inimese surm ja sünd väga lühikese ajavahega. Nii ei saanud klient isa leinata, sest kuidas sa leinad, kui sulle sündis beebi ega beebi üle rõõmustada, sest kuidas sa rõõmustad, kui matad oma isa. Naine jäi nende vastakate tunnete lõksu ja poeg ei saanud ema armastust kätte. Temas hakkas arenema ülivalvsus teiste suhtes ja kahtlus milleski süüdi olemises.

Elada pärast seda, kui teised ei saanud

Ellujääja süü on seotud inimese loomuliku empaatia- ja vastutustundega. Meie sisemine õiglustunne ütleb, et kõik peaksid olema võrdses olukorras. Kui reaalsus seda ei võimalda, tekib alateadlik tunne, et „minu heaolu on teiste arvelt“. Süütunne võtab koha, kuigi reaalselt ei ole midagi, mille eest inimene oleks vastutav.

Süütunne võib olla peidetud erinevate tunnete või ennast ennastkahjustavate harjumuste taha. Näiteks: süü- ja häbitunne – inimene tunneb, et pole oma elu „vääriline“; depressiivsed mõtted – ellujääja võib kogeda sügavat kurbust või lootusetust; ärevus ja hirm – mõte, et midagi võib taas juhtuda, ei lase lõdvestuda, korduvad mälupildid traumast; vältimine – võidakse vältida olukordi või inimesi, mis meenutavad traumat, enese karistamine – alateadlikult seatakse end olukordadesse, kus ei lubata endal õnne või edu kogeda, elu piiramine, justkui ei tohiks enam täiel rinnal elada.

Tervenemine

Teadvustamine. Esimene samm on märgata ja tunnistada, et süütunne on olemas.

Rääkimine. Lähedastega, tugigrupis või terapeudiga jagamine aitab väljendada seda rõhuvat tunnet, mida sa justkui ei tohiks tunda, sest sinu jaoks lõppes asi hästi. Räägi nendega, kes suudavad kuulata ja saavad aru, mida sa tegelikult öelda tahad. Rääkimine aitab märgata, et süütunne on osa sinu või su esivanemate traumast, mitte tõde sinu väärtuse kohta. 

Professionaalne abi. Psühholoogid ja terapeudid aitavad turvaliselt töötada süütunde ja traumaga. Konstellatsioon on vabastav, aidates näha, kust süütunne sai alguse, avaldada austust kõigile osapooltele, anda teistele nende ja võtta endale oma saatus.

Luba endal elada. Ellujäämine on võimalus, sinu kingitus, mitte karistus – sinu elu väärtus ei vähene seetõttu, et keegi teine ei saanud sama võimalust.

Mõtestamine ja ümbermõtestamine. Paljud leiavad abi sellest, kui annavad oma ellujäämisele tähenduse: toetades teisi, jätkates seda, mis jäi pooleli, või või lihtsalt elades täisväärtuslikult.

Ellujääja süü kui kutse elule

Kuigi ellujääja süü on raske ja valus kogemus, võib see kanda endas varjatud kingitust: kutset hinnata elu sügavamalt. Kui inimene julgeb süütunde alt välja astuda, võib ta hakata elu kogema uuel, sügavamal viisil. Kui süütunne muundada teadlikkuseks ja tänulikkuseks, võib see saada sillaks sisemise rahuni.

Ellujäämine ei tee meid süüdlasteks. See teeb meid elavateks. Ja võib-olla ongi suurim austus lahkunute või kannatanute vastu see, kui me ise oma elu tõeliselt elame.

Oma töös klientidega ma ei ole kunagi näinud, et lahkunu sooviks, et ellujääja end ohverdaks. Soovitakse hoopis, et inimene elaks hästi, armastaks ennast ja teeks seda, mis pakub rõõmu.

Pille Sõrmus

Sain kirjutamiseks inspiratsiooni, kui lugesin, et ellujääja süüst on kirjutatud doktoritöö.

Heidy Meriste kaitses filosoofia erialal doktoritöö “The Emotion of Guilt: Integrating Cases Without Perceived Wrongdoing” (“Süütunne: kaasates juhtumeid, kus pole valesti toimitud”) 19. augustil 2025. Tööd juhendas professor Margit Sutrop. Oponeeris professor Edward Harcourt Oxfordi Ülikoolist.

Doktoritöö: ellujääja süütundele pööratakse liiga vähe tähelepanu https://novaator.err.ee/1609800801/doktoritoo-ellujaaja-suutundele-pooratakse-liiga-vahe-tahelepanu