Silhouette of a loving couple embracing against a vibrant heart backdrop.
| |

Armastus algab seal, kus lõpeb illusioon

Me läheme suhtesse lootuses leida keegi, kellega oleks hea olla. Keegi, kes näeks meid, mõistaks meid, hoiaks meid ja kellega saaks jagada elu.

Aga millise inimesega me tegelikult suhtesse astume?

Kas näeme enda kõrval päriselt inimest või näeme temas ka oma ettekujutusi, ootusi ja unistusi?

Armumine võib olla kummaline aeg. Teises inimeses tundub kõik eriline. Mõni tema omadus paistab just see, mida oleme alati otsinud. Mõni erinevus tundub põnev ja värskendav. Meie kujutlusvõime teeb oma töö ning üsna märkamatult võib meie ette tekkida inimene, kes vastab paljudele meie sisemistele ootustele.

Aga meie kõrval on siiski päris inimene. Oma iseloomu, vajaduste, harjumuste, piiride ja lugudega.

Ühel hetkel hakkame märkama, et ta ei olegi päris selline, nagu ette kujutasime…

Võib-olla ongi see üks suhte olulisi arengukohti, hakata nägema teist inimest selgemalt.

Julge küsimus: Kas ma armastan inimest enda kõrval või seda, milliseks ma teda ette kujutan?

Üks inimene, mitu ettekujutust

Meie ettekujutus heast partnerist ei teki tühjalt kohalt. See kujuneb aastate jooksul.

Lapsena võime unistada inimesest, kelle kõrval tunneme end turvaliselt. Teismeeas võib meid köita hoopis keegi mässumeelne, julge ja ettearvamatu. Hiljem lisanduvad mõtted sellest, kellega tahaks luua kodu, kasvatada lapsi või jagada igapäevaelu.

Nii võib meie sees olla mitu erinevat pilti sellest, millist inimest enda kõrvale soovime.

Lisaks mõjutavad meid eeskujud, varasemad suhted, filmid, lood ja kogemused. Mõnikord võrdleme päris inimest ootustega, mille päritolu me ise enam ei mäletagi.

Siis võibki juhtuda, et ükski inimene ei tundu päris sobivat, sest otsime ühes inimeses korraga liiga paljusid erinevaid kujutlusi.

Küpsus ilmutab end, kui küsimus: „Millist inimest ma enda kõrvale tahan?“, asendub küsimusega: „Kust minu ettekujutus sellest inimesest pärineb? Kas see on mulle praegu päriselt oluline?“

Suhe toob nähtavale ka selle, mis on meis endis

Paarisuhtes kohtuvad kaks inimest oma erinevate kogemuste, ootuste ja vajadustega.

Üks väljendab armastust hoolitsemise ja tegutsemise kaudu. Teine vajab rohkem sõnu ja tähelepanu. Ühe jaoks tähendab lähedus palju koosolemist, teine vajab ka omaette olemise ruumi.

Erinevused võivad alguses tõmmata, aga aja jooksul võivad needsamad erinevused hakata haiget tegema.

Mõnikord korduvad suhetes ka tuttavad olukorrad. Ühes suhtes tunneme, et peame kõike korraldama ja vastutama. Teises märkame, et meil on raske abi vastu võtta. Või tekib ikka ja jälle tunne, et meid ei kuulata ega mõisteta.

Partneri käitumine on tema vastutus. Meie vastutus on märgata enda reaktsioone, vajadusi ja piire. Need kaks asja ei välista teineteist.

Suhe toimib peeglina, mis aitab meil näha iseenda ootusi ja harjumuspäraseid viise suhestuda. See ei tähenda, et peaksime iga ebameeldiva olukorra enda süüks võtma või teise inimese sobimatut käitumist õigustama. Küll aga võime küsida: mida see olukord minus puudutab ja millist valikut saan mina teha?

Armastus ei tähenda iseenda kaotamist

Võib-olla oleme harjunud mõtlema armastusest kui kahe inimese ühtesulamisest. Et kui armastame, siis tahame kõike koos teha, mõelda ühtemoodi ja olla teineteisele kõige tähtsamad.

Aga kas armastus tähendab seda, et mina muutun meie nimel väiksemaks?

Minu jaoks on armastuses midagi enamat. See on teise inimese väärtustamine ja soov temaga ühenduses olla, säilitades samal ajal iseenda terviklikkuse.

Ma ei pea sinu kõrval kaduma. Sina ei pea muutuma minu sarnaseks. Me võime olla erinevad, mõelda erinevalt ja vajada erinevaid asju, ilma et peaksime sellepärast teineteist vähem väärtustama.

See ei ole alati lihtne. Eriti siis, kui teise erinevus puudutab meis mõnda vana hirmu või ootust. Lähedus tähendab avanemist ning avanedes võivad nähtavale tulla ka pettumus, solvumine, ebakindlus ja hirm.

Armastus ei tähenda, et neid tundeid ei teki. Küsimus on selles, kas suudame nende keskel jääda kontakti nii iseenda kui ka teise inimesega.

Kas suudame rääkida, kuulata, piire seada, andeks anda ja vajadusel ka tunnistada, et meie soovid või teed on erinevad?

Mida mina suhtesse kaasa toon?

Võib-olla on üks olulisemaid küsimusi paarisuhtes mitte ainult see, mida ma teiselt ootan, vaid ka see, mida mina ise suhtesse toon.

Mida ma ootan? Kuidas ma armastust väljendan? Kas mul on lihtne anda, aga raske vastu võtta? Kas ma oskan öelda, mida vajan? Kas näen enda kõrval päris inimest või püüan teda sobitada oma ettekujutusega?

Ja ehk kõige olulisem: kas ma saan olla suhtes mina ise, lubades seda ka teisele?

Me läheme suhtesse teist inimest leidma, aga alati kohtume seal iseendaga. See võib olla ebamugav, üllatav ja vahel väga ilus võimalus kasvada.

Armastus algab ehk tõesti seal, kus lõpeb illusioon. Seal, kus hakkame nägema enda kõrval päris inimest – ja lubame ka iseendal päriselt olla.

Sellest ja paljudest teistest paarisuhete küsimustest räägime ka seminaril „Kus kõik normaalsed mehed on?“

Uurime, millised ootused ja ettekujutused meid suhetes juhivad, miks mõned suhtemustrid korduvad, kuidas kohtuvad kaks erinevat inimest ning mida saame oma suhete kaudu iseenda kohta märgata.

Päev sisaldab teadmisi, harjutusi ja konstellatsioonitöid. Oma isiklikku teemat ei pea konstellatsiooni tooma. Avad ennast nii palju, kui soovid.

22. novembril kell 10–18 Võrus. Osalustasu 80 €.

Oled oodatud nii suhtes olles kui ka siis, kui oled praegu üksi.

Seminarile registreerumine vajalik!

https://pillesormus.eu/i9kq

Lisainfo:

pille.sormus@gmail.com

Similar Posts