Baasilised suhtemustrid

Inimene on sotsiaalne, mis asetab ta sõltuvusse teistest. See sõltuvus avab värvikad võimalused tegeleda end arenguga kogu elu. Suhtlemisel paratamatult tuleb meie seest midagi nähtavale ja see võimaldab meil ennast tundma õppida. Nii saame puhastada endast mittevajalikud ja kahjulikud mõttemustrid, uskumused. Kõik uskumused oleme ise loonud ja selleks on olnud ka põhjust – elu on pakkunud olukordi, kus on olnud vaja ennast kaitsta, kus usaldust on reedetud, oleme jäänud hätta ja abita vms ning loodud kaitsekilp on olnud eluliselt oluline. Need tänuväärsed strateegiad salvestuvad sügavale alateadvuslikku mällu ja saavad märkamatult meie osaks, rännates meiega läbi elu(de) ning meil ei ole aimugi oma reaktsioonide tagamaadest.

Selleks, et saaksime ennast täielikult välja arendada, valime enne kehastumist vanemad ning teised lähedased hooldajad, kes võimaldavad meil enda arenguga maksimaalselt tegeleda. Lapseiga on selleks ideaalne – esialgu vastutab suhte eest täiskasvanu. Kuna esimestel eluaastatel laps veel ei erista ennast ümbritsevast, siis ta samastab end vanemaga. Hooldaja seisundist, käitumisest, kontakti kvaliteedist lapsega sõltub, kuidas laps ennast määratleb.

Eneseteadvus arenebki läbi kontakti. Lähim kontakt võib olla ema, isa või keegi teine, igal juhul selle kontaktisiku hoiak, seisund ja käitumine reguleerib lapse reaktsiooni enda ja maailma suhtes. Laps hakkab vältima seda, mis ema eemale viib ja eelistama seda, mis ema lähemale toob. Olles teadlik, kuidas laps reageerib ja mida vajab, saame pakkuda lapsele parimat maandumist maa peale.

Laps püüab esimesest eluhetkest alates maailmaga kohaneda, sest sellest sõltub tema ellujäämine. Varane kiindumus hooldajasse on lapse instinktiivne pöördumine ümbritseva poole, et ta vajab hoolitsust.
Esimestel eluaastatel kujuneb baasiline kiindumusstrateegia, millele saab toetuda kogu elu ja mis eriti väljendub stressiolukordades. M. Ainsworth ja J. Bowlby on kirjeldanud nelja kiindumusstrateegiat (turvaline, vastuoluline, vältiv, ärev), mis tekivad vastusena kontaktile ja lahusolekule täiskasvanust.

Tahtmatult liigub sügavalt alateadlik strateegia edasi põlvest põlve, kui me täiskasvanuna oma mustrite muutmiseks midagi ette ei võta. Kui märkame, milliseid tundeid erinevad suhtlusolukorrad meis esile kutsuvad, saame teada, mis meie sees toimub ja mis üldse muutmist vajab. Saame igal hetkel pakkuda endale üha rohkem armastust, hoolitsust, aktsepteerimist, olla enda vastu hellad. Nii saab meie sisemine laps aegapidi harjuda, et maailm on turvaline. Nii rahuneme ja hakkame märkama endas toimuvat, teiste mõju endale ja enda mõju teistele.

Terveks arenguks on meil lapsena vaja stabiilset suhet inimestega oma ümbruses. Turvaline kiindumussuhe, sisemine “õige teadmine ja tundmine”, nii mõistuse kui ka tunnete kasutamine, empaatiavõime, julgus väljendada ka ebameeldivaid tundeid ja enda eest seista, kartmata hülgamist areneb lapsel, kui teda ümbritsev keskkond on ennustatav. Ennustatavaks teeb keskkonna näiteks päevarütm, aga ka see, et ema tuleb, kui nutan. Ennustatav ümbrus tekitab seose, et maailma saab usaldada. Segaduses laps vaatab kinnituse saamiseks ema poole. Kui sealt tuleb positiivne vastus, sukeldub ta oma mängu, käies vahepeal emalt turvalisust ”laadimas”. Aga kui ema on vahepeal kadunud…. Stressis laps ei mängi, ei uuri ümbrust, mis tähendab ei arenda ennast eakohaselt. Ta ei saa. Ta peab olema valvas. Lastel, keda harjutatakse nö ise toime tulema (sest elus tulebki ootamatustega toime tulla), ei saa areneda tugev usaldus, et elu kannab ka siis, kui on raske. Täiskasvanuna on nad ärevamad, depressiivsemad ja mitte nii “kohal”, st on rohkem välisele reageerimises, kui enda sisemusele toetuvad. Turvaline suhe annab sisemise vabaduse.

Turvaline kiindumus areneb, kui täiskasvanu on lapse jaoks olemas siis, kui laps teda vajab. Hooldamine tähendab lohutamist, kiigutamist, süles hoidmist, suhtlemist, lapsele maailma vahendamist. Näiteks läheb uks pauguga kinni ja laps ehmub – tardub või hakkab nutma. Tundlik täiskasvanu ütleb lapsele, et see oli uks, tuul lükkas ukse pauguga kinni. Ütleb seda nagu täiesti tervemõistuslikule kaaslasele, ilma liigse emotsioonita ja rabistamiseta ja mis tähtis, ütleb seda enne veel, kui saabub nn stressitipp. Lapse kesknärvisüsteem on õrn ning ei talu tugevat ja kauakestvat ärritust. Ema jõuab lapseni veel enne, kui ehmumine on lapse nö üle võtnud. Ei ole hea pakkuda lapsele liigset stressi, sest alles arenev närvisüsteem ei tea, et ohtu ei ole ja reageerib igaks juhuks tugevalt. Tugev reaktsioon on aga kahjustav, tekitades kehasse traumaatilisi blokeeringuid ja alateadvusesse uskumusi, et elu on ebaturvaline. Reageerides rahulikult lapse tundeväljendustele enne veel kui stressi tipp on saabunud, laps õpib, et tunnete väljendamine on mõttekas, sest siis ema tuleb. Halva tunde kadumine ja hea tunde taastumine on seotud ema tuleku ja kohalolekuga. Kui on võimalik kogeda, et tugevate tunnete puhul aidatakse läheduse abil, siis laps õpib tundeid ära tundma, julgeb nendega kokku puutuda, neid väljendada, olla empaatiline ka teiste tunnete suhtes.

Vastuoluline kiindumustüüp areneb keskkonnas, mis on lapsele ülejõu käiv. Näiteks kui on peres füüsiline, vaimne või seksuaalne väärkohtlemine (lähedane, keda usaldatakse ja kellest sõltutakse ületab piirid), kui vanemad joovad sageli alkoholi, tarvitavad narkootikume (muutuvad ebaadekvaatseks), vanematel on muid sõltuvusi või vaimseid häireid – nad on ettearvamatud või ei ole psühholoogiliselt lapse jaoks kohal. Rollid lähevad vahetusse, laps peab oma vajadusi eitama, sest vanemad, võib-olla ka õed-vennad, vajavad hooldamist. Lapse maailma saabub kord, kui ta haarab ohjad enda kätte – mõistagi olemasolevate vahenditega. Tekib asendamatuse illusioon. Lapsepõlv saab läbi. Hirm, raev, vajadus lohutuse järele ja muud tunded on keelatud ja allaneelatud. Täiskasvanuna on ta liialdav. Näiteks kontrolliv (sest kui tema maailma üleval ei hoia siis laguneb see koost) või ilma oma “minata” väljast juhitav olend. Samuti võib suhetes tekitada raskusi läheduse lubamine, kuna see, kes lapsele pidi olema lohutuse allikaks, oli ka ohu allikaks. Suhted muutuvad kaootiliseks, läheduse tekkides kasvab pinge ja selle leevenduseks tõmbutakse eemale.

Soovist säästa oma last sellest koormast, mida vanem lapsena ise pidi kandma, võib ta pahaaimamatult vastuolulise kiindumustüübi edasi anda oma lapsele. Võttes harjumuspärase rolli, annab ta lapsele koormavalt palju vabadust. Vanem nö teeb lapse endast suuremaks. Lapse ülesanne on valida, kas süüakse makarone või kartuleid, kas minnakse õuest tuppa või mitte, millist kümnest raamatust loetakse unejutuks jne. Tuleb ema eest teha valikud ja otsused langetada. Niisugune koormus ei ole lapse jaoks soovitud ja eakohane, ta tunneb ennast eksinuna. Kasvav pinge ja frustratsioon lapses toob esile raisku läinud, talumatut raevu põhjustava põngerja. Pere on tema kontrolli all: riietumine kestab kaks tundi, magama ei lähe, söögilauas ei püsi, elamises on kisa ja lärm, teised juttu ajada või omai asju teha ei saa. Mida rohkem vanem püüab lapse käitumist pika jutu, peegelduste ja lohutustega mõjutada, seda põrgulikumalt laps vastu töötab. Ta on õnnetu ja kimbatuses, andes oma käitumisega teada, et tema taluvuse piirid on ammu ületatud. Üle jõu käivad valikud ja otsused tekitavad lõhe, ebaturvalise tunde, tohutu pettumuse vanemate saamatuse pärast. Süveneb ängistus või nartissism ebakindluse kaitseks.

Mõlemal vastuolulise kiindumuse kujunemise juhul sisemine laps ootab ikka, et keegi täiskasvanutest ohjad võtaks, et laps tugev olemisest pääseks ja saaks jälle laps olla.

Vältiv kiindumus kujuneb, kui laps ei ole saanud vanemalt kohast reageeringut oma tunnete väljendusele ja on pidanud jõulise tundemölluga ise hakkama saama. Ka vanemal ei ole tugevate tunnetega toimetuleku kogemust ja nii ta teeb neid mittemärkama või kui ikka märkab, siis naeruvääristab või pahandab. Laps õpib, et negatiivsete tunnete väljendamine toob kaasa üksi jätmise. Kohanemine seisneb nende tunnete esile tulemise takistama õppimises. Surudes alla hüljatuse, hirmu, üksinduse jms tunded, vajub nendega kaasa ka rõõm, julgus, teotahe. Tüdrukust kasvab teisi teenindav naine, kes alati on rahul ja täidab vastuvaidlematult oma kohustusi mehe ja laste ees, kaugenedes oma südamesoovidest ja unustades mängulisuse. Kõik justkui on enam-vähem hästi, ainult, et vahel tahaks patja nutta, aga ei tea, kuidas see käib. Poisist kasvab tubli mees, kes on alati lahke ja abivalmis, kes ennastohverdavalt rakendab oma oskusi kõigi teiste heaks. Kodus remonti teha küll ei jõua, aga…. ta pingutab, võib-olla ühel päeval ikka jõuab, kui kõigi sõprade-sugulaste-töökaaslaste korterid on aidanud ära remontida. Suhted on müstika, ta püüab masinlikult neist aru saada, aga tunneb ikka segadust. Suhtlemine tekitab ärevust, aga alkohol lõdvestab ja siis tulevad tunded ja mõnikord pisargi. Mõnel teisel juhul aitavad tuimad tunnid ekraanide ees. Tervislikuma eluviisi pooldajad tühjendavad end (liig)sportides. Abiks ikka, tundmatu tundemaailm tänaseks jälle seljatatud.

Vältiva kiindumustüübiga inimene püüab olla järjest tublim. Ta ei tea, et võib ka abi küsida. Ta ei tea, millal ta abi vajab. Ta on õppinud olukordi ja tundeid taluma. Ta ei tunne oma tundeid ära, sest tal puudub nendega kontakt. Tal ei ole olnud võimalust neid tundma õppida. Nii ei oska ta oma tundeid ka adekvaatselt väljendada. Võivad tekkida ei tea kust tulevad nutuhood, mis teda korralikult ehmatavad või ka füüsilised haigussümptomid, mida ta integreerimata tunnetega ei seosta.

Ärev kiindumus tekib olukorras, kus laps on küll toidetud ja kaetud, kuid mis puudutab tundeid, ta ei oska midagi oodata. Kord on vanemad lahked ja hoolitsevad, teinekord äkilised ja hirmutavad.
Kord võivad vanemad olla ülereageerivad, liialt sekkuda, rõhutada lapse raskusi, võttes lapsel võimaluse ise neist üle saada. Samas võivad olla vanematel nõudmised, et laps peab olema reibas, tubli, mittevirisev – vanemate rõõmuks selline ta ongi. Rasked tunded peidetakse “suure kivi taha”. Vanematele meeldivad vaid hästi hakkama saavad lapsed. Kuna vanemate reageering on ettearvamatu, siis laps õpib toetuma vaid mõistusele ja loogikale. Ta õpib teiste järgi elama ja teistelt heakskiitu ootama. On suur pinge toetuda ennustamatule tähelepanule ja ikka rõõmus olla, kuid lapsepõlve heitlikust mustrist on see vähemalt tuttav. Suhetes on nad ebakindlad, kardavad hülgamist ja ehitavad oma enesehinnangu üles partneri reageeringutele. Kui partner on rahul, siis järelikult on nad tublid. Neil on probleeme oma emotsioonide reguleerimisega. Rangus enda suhtes jätab vähe ruumi oma tunde- ja meeleseisundite kuulamisele armastuse, mõistmisega ja heatahtlikkusega.

Lapse puhul on täiskasvanu külge kinnitumine vältimatu. Vajadusel ka peksva või teda põlgava vanema külge, kui paremat ei ole saadaval. Täiskasvanust sõltub ellujäämine. Strateegia aitab ellu jääda. Äärmuslikes tingimustes tulebki vastavalt käituda. Ka kõrbetaim kogub vett, sest järgmised kolm aastat ei pruugi ju vihma tulla. Ja nii jääb ta ellu. On väga tänuväärne, et oleme nii kohanemisvõimelised, et elame üle enda valitud lapsepõlve, mis toob meile nähtavale elude jooksul kogunenud haavad, valud, mustrid, et me saaksime ennast puhastada ja tervendada ja nii hingena areneda. Kui ema tähelepanu saab vaid ohtlike olukordade tekitamisega, kuna teist varianti ei ole, sest laps ei tea seda, siis edaspidi on võimalik õppida, et tähelepanu saab ka kaost tekitamata. Mida julgemalt ja hinnanguvabamalt oleme valmis vaatama oma kogemusele (mis tihti on terve suguvõsa või põlvkonna kogemus) ja seda tervendama, seda enam tervemaid suhteid loome, näeme ja kogeme endas ja enda ümber. Inimkonnana areneme üheskoos ja alati algab kõik endast. Lõpeb ka.