Süsteemne pedagoogika

Süsteem on omavahel seotud osade terviklik kogum. Näiteks meie organism on süsteem, mis koosneb erineva funktsiooniga rakkudest ning auto kui masin on süsteem oma osadega, millel on kindel koht ja ülesanne. Samamoodi on süsteemiks organisatsioon, nt kool, millel samuti on oma osad (juhid, õpetajad, lapsed, lapsevanemad, aga ka kooli eesmärgid, traditsioonid jne) ja perekond (vanavanemad, vanemad, lapsed jne). 

Süsteem toimib, kui kõik selle osad on omal kohal ja heas korras. Süsteemi mittetoimimisest annavad teada häired: näiteks organismi puhul võivad tekkida haigused, auto ei sõida, koolis vahetuvad õpetajad sageli, lapsevanemad on rahulolematud, lapsed distsiplineerimatud, perekonnas konfliktid laste ja vanemate või õdede-vendade vahel jne. Näiliselt sarnased olukorrad võivad peita erinevaid põhjusi.

Neid põhjusi saab uurida ja süsteemi korrastada konstellatsiooni meetodil. Konstellatsioon võimaldab uurida süsteemi osade vahelisi seoseid ja süsteemidel korrastuda, jälle hästi toimima hakata. 

Meid ümbritseb nähtamatu infoväli, kuhu on talletunud nii minevik, olevik kui ka tulevik. On selgunud, et me sünnime infovälja ja saame sellest koheselt mõjutatud. 

Tänapäeva empiirilised uurimused on jõudnud järelduseni, et on võimalik leida isegi sünnielseid mälestusi. Lisaks teadlikule mälule on meil ka varjatud või alateadlik mälu, mis salvestub meid ümbritsevasse infovälja (morfogeneetiline või morfoloogiline väli). Seda väidab teadlane Rupert Sheldrake, kelle raamatuid on tõlgitud ka eesti keelde. Morfogeneetiline väli eksisteerib väljaspool aega ja ruumi, seetõttu on see kogu aeg kättesaamatu ja samas ka kättesaadav, kui me vaid ise avame end sellele. Meie peegelneuronid võimaldavad morfilist välja lugeda ja nii me saame konstellatioonis töötada.

Süsteemne pedagoogika kirjeldab kooli, lasteaeda ja laiemalt kogu haridust kui süsteemi.  Pedagoogilistes konstellatsioonides saavad kokku pedagoogika ja konstellatsioonid. Nii me saame vaadelda, millised seaduspärasused pedagoogilistes süsteemides toimivad ja mis kõige tähtsam, kuidas see meid meie süsteemis mõjutab, piirab ja toidab. 

Meil ei ole võimalik eitada oma terviklikkust. Me kõik tuleme oma süsteemidest. Kõige rohkem oleme seotud oma peresüsteemiga, isegi, kui me oma perekonnast midagi ei tea.

Epigeneetika ütleb, et lisaks bioloogilistele geenidele on meil ka emotsionaalsed geenid, st me sünnime oma päritolu sisse, võtame üle oma esivanemate tundeid, oleme oma süsteemile truud ja elame seda välja. Kui aga lojaalsus süsteemile ei lase meil ennast teostada, ei tunneme end hästi. Mida rohkem püüame, seda rohkem kaotame jõudu. 

Kui me ei ole seotud eesmärkidega või oleme hõivatud enda tundmatute sisemiste probleemidega, siis me ei saa kohal olla ja oma tööd hästi teha. Energiat kulub liiga palju, püüame tihti elus hoida midagi, mis on surnud, lükata jõge vastuvoolu. Püüame lahendada, päästa, aidata – aga kui me ei näe seda süsteemselt, siis ainult kulutame ennast ja teisi ja tulemus ei ole ootuspärane.

Koolis saavad kokku väga erinevad süsteemid, suhted ja seosed, mis on alateadlikud.

Mis on tegelikult laste käitumisraskuste taga? Mis on minu ja kolleegi suhete taga? Mis on selle taga, et direktor ei tunnusta mind? Seda kõike saab konstellatsiooniväljal uurida, tunnistada ja valida see, mida oleme tegema tulnud.

Augustist aprillini kestab 10-päevane süsteemse pedagoogika koolitus, kus läbi konstellatsiooni meetodi õpime haridust laiemalt vaatama, kontekste nägema. Laste käitumine ja täiskasvanute vahelised ebakõlad toovad alati välja selle, mis süsteemis on korrast ära. Probleemid mis tunduvad meile lahendamatud, energiat kaob, meie püüdlused luhtuvad, viitavad sellele, et süsteemis on mingi korratus. Mida rohkem me surume, seda hullemaks läheb. Me tunneme jõuetust, suutmatust, põleme läbi.

Kui ei talu midagi, miski teeb eriti haiget, ärritab, frustreerib, muutud pettunuks, kibestunuks, jõuetuks või vihaseks, siis tõenäoliselt on tegemist süsteemsete põhjustega. Süsteemsed põhjused on suuremad kui meie. Me peame vaatama süsteemi ja enda kohta selles. Kui tahame näha. peame julgema vaadata, miks see olukord meiega resoneerib. Mõistusega saame paljust aru – või just ei saa. Konstellatsioonid võimaldavad nähtavale tuua nähtamatu. 

Kui me ei näe selgelt, siis me ei saa olukorda muuta (tegelikult hullemaks saame). Alles siis, kui selgelt näeme, saab midagi terveneda – sageli peale konstellatsiooni muutub olukord ise.

Alateadlikult võime tahta tagasi oma elu varasematesse staadiumitesse või oleme põimunud mõne esivanemaga. Näiteks täidame oma esivanemate unistusi, laseme endale liiga teha, leiname nende valusaid kaotusi, kaastundest kordame mõne esivanema traumaatilisi kogemusi jne. 

Süsteemne pedagoogika ei ole miski, mida saab õppida raamatust. See on suhtumine, hoiak, eluviis, avatus kontekstidele ja (alateadlikele) seostele. Kui meil on probleem, siis on midagi, millest mõistus ei tea. Pedagooglised konstellatsioonid aitavad näha pinnakihist sügavamale. 

Minu õpetaja Marianne Franke-Gricksch, kes ühendas pedagoogika ja konstellatsioonid ütleb, et süsteemne pedagoogika on uus lähenemisviis haridusele. Ta on oma aastakümnete pikkusest praktikast kirjutanud raamatu “Sa oled üks meist”, mis on tõlgitud ka eesti keelde.