|

Suhe isaga

Me koosneme 50% oma isast, seega suhe isaga on suhe poolega iseendast. See on tähtis. Isa hingestab meie jaoks välise maailma. Nii saame julgelt oma elus astuda. Isaga on seotud töö, raha, eneseteostus ja teised nii-öelda maailma teemad, kuhu isa meid juhatab. Isa annab tunde, et mu tegudel on tagajärjed – ja ma vastutan nende eest! Kui näeme ennast läbi isa imetlevate silmade, saame kogeda enda õnnestumist. Nägemine tekib siis, kui oleme isa endas vastu võtnud.

Isa on see, kellest sa tuled. Ükskõik, kas tunned isa või mitte, ükskõik, kas su isa elab või mitte, ükskõik, millised mälestused sul on või ei ole. Energeetiline side isaga on meis alati, teadvustame seda või mitte. Meil on ainult üks isa. Oleme alati selle mehe tütar või poeg. See side määrab elus nii palju. Isiklik sisemine suhe isaga mõjutab naise suhtumist meestesse, isadesse ja oma naiselikkusesse, mehe suhtumist endasse mehena ja isana. Isa tundmine endas annab jätkuvuse tunde.

Võtmata vastu oma isa, me lükkame tagasi energia, mis meid võiks toetada. Armastus kehtib üle eluolude, üle haua. Ei ole vahet, milline on olnud isaga suhe, meil on isaga alati nähtamatu, kuid tuntav side. Suhted tulevad ja lähevad, energeetiline side on alati. Seega meil ei ole võimalik sellest mööda minna. On fakt, et pool sinust on su isa. Kõigil on isa.

Kui isa ei ole olnud kättesaadav või lubatud, loob laps suhte selle tühja kohaga endas, mida ta alateadlikult tajub. Selle igatsusega. Sageli on isa puudumine nii valus, et laps peab lihtsalt unustama kõik isaga seotu. Ta võib öelda, et teda ei huvita. See ei ole isa, kes ära läheb ja lapse maha jätab. See ei ole isa, kes haiget teeb. Süü, kurbus, reedetus, viha, vastamata vajadused, eraldatus, tühjus, alaväärsus… Sinna läheb energia. Tühjus, see ruum neelab elujõu ja tugevuse. On igatsus, millegi või kellegi ootamine, kes ärataks elule. Enda elule ärkamiseks aga on vaja äratada endas oma isa. 

Isa elustamisest endas saab tihti eluülesanne – seda nii reaalse isa, suhtes iseenda ja teistega. Isa figureerib kõigis suhetes. Tekib tohutu üldistus, kus suhe isaga saab kõigi suhete mustriks. See paneb meid kordama suguvõsa mustreid. 

Paljud meie probleemid on tingitud sellest, et me sisimas ikka veel tahame isa tähelepanu, tõestada end oma isale, isaga võidelda või olla tema meele järele. Tahame, et isa meid näeks ja armastaks. 

Alateadlikud toimetulekumehhanismid võtavad palju energiat. Nõudlik sisehääl ütleb, kuidas on õige ja teeb tundlikuks kriitika suhtes. Perfektsionistlik püüd teha paremini, tekitab paratamatult ebaõnnestumise tunde. Tunne, et suhteid/partnerit/elu tuleb kontrollida, aitab kuidagi toime tulla isaga seotud ebamäärasusega endas, kuid viib lõpuks endaga sideme kaotamiseni. Ebamugavus autoriteetide suhtes või just võimu haaramine tekitab lõpuks jõuetuse. Enda vajaduste ignoreerimine, sõltuvused, initsiatiivitus, suhteprobleemid, hirm armastuse ees, elu usalduse puudumine, ärevus, raskused tööl või rahaprobleemid, viitavad võimalikule segadusele suhtes isaga. Pinge võib olla peidetud füüsilistesse sümptomitesse või esineda alateadlik enesele suunatud surmasoov. Nii seistakse silmitsi sellega, mis kannab endas samal ajal nii tühja kohta, surnud olemist kui ka hirmutavat, tundmatut elus olemist. Need on vaid võimalikud reaktsioonid suhtele isaga. Need on võitlus ühe osaga endast. Kuid kõik, mille vastu võitleme, jääb kestma.

Isatus ei ole millegi puudumine, vaid puuduse olemasolu, mida kompenseeritakse töö, raha, prestiizi, võimu jm kättesaadavaga, pingutades nii väga, et tunda endas oma isa. 

Oleme endas tervendamata osa lõksus. Öeldes jah isale, saame öelda jah enda elujõule ja elus hästi minemisele. Sellepärast on hea iseenda sügavama rahu leidmiseks leida isale oma südames hea koht ja see koht hakkab meid siis toetama. See koht sisaldab tänu. Tänu teeb meid täiskasvanuks. Seeläbi paraneb suhe iseendaga. Hakkame rohkem kuulama oma sisetunnet, ei püüa enam olla liiga tubli. Tekib võime maailma rahulikult vaadata ja enesekindlalt oma sammud astuda. Saame võtta vastutuse oma elu eest. Kui oleme oma isa endas tunnistanud, saame lubada eluenergia endas voolama. Meile tuleb toetus, elujõud, elujulgus, enesekindlus, tugevus…

Isa äratundmine ja tunnistamine endas võib võtta aasta(kümne)id. See tähendab teadlikult teha ruumi ja anda luba tunnetele, emotsioonidele. Kui lapsepõlv ei ole enam vabandus, kui isa enam ei ole süüdi su saatuses, kui isa enam ei pea muutuma sulle sobivaks, kui enam ei ole isa vaja kaitsta või päästa, kui enam ei ole vaja isaga vastanduda ega kohaneda, hakkab tekkima terve suhe isaga. Võib avastada, et tegeledes päritolu suhetega, paranevad iseenesest ka teised suhted, vabaneb tohutu hulk energiat, mida saab kasutada enda potentsiaali teostamiseks, tekib oodatud ja otsitud sisemine rahu.

Tervendada haavad on oluline meie enda heaks. Lubades isa kaudu endasse tulla armastuse ja elujõu energial, saab see energia voolata ka meie lastesse.

Similar Posts